1. augustil alustasin tutvumispraktigaga Nöörimaa tugikodus. Eile tutvustas Eve Ilisson mulle kontoris töötavaid inimesi. Peale tema töötab igapäevaselt kontoris veel vanem-juhtumikorraldaja Helle, juhtumikorraldaja Kadri, kes hetkel viibib puhkusel ning vanem-koduteenuse töötaja Ülle. Esimesel päeval jälgisin kõrvalt direktori enda tööd. Kuna sügis on lähenemas ja koolid ning lasteaiad alustavad vaikselt tööga on vaja eelnevalt kõik dokumendid ja lepingud üle kontrollida. Kella üheksast kaheteistkümneni tegeles Eve paberite sisse skaneerimisega. Kõik uued lepingud, mis uute tööle asuvate tugiisikutega tehakse, tuleb skaneerida ning seejärel üleslaadida dokumendihaldusprogrammi GoPro, mille kaudu on võimalik teenuse osapooltel vajalikele dokumentidele ligipääseda. Kuigi kõik lepingud ja dokumendid on e-keskkonnas olemas, arhiveeritakse dokumendid ka paberkandjal kaustatesse.
Kella kaheteistkümnest üheni on lõuna, kus ühiselt süüakse ning päevakajalisi asju arutatakse. Pärast lõunat jätkas Eve dokumentide kontrollimist. Igal sügisel enne kooliaasta algust on vaja ülekontrollida, kas kõigi tugiisikuteenust saavate laste dokumendid on korras ning kas nad jäävad edasi teenusele. Vajadusel tuleb tugiisiku ja lapsevanema vahel lepingut pikendada või uuendada. Dokumente kontrollides ning neid õigetesse kaustadesse paigutades jõudiski minu esimene praktikapäev lõpule.
Täna külastasin koos Evega kõiki Võru linna lasteaedasid, kus käivad lapsed, kes on tugiisikuteenusel. Sügisel, enne kooliaasta algust, külastab Eve kõiki lasteaedasid, et arutleda koos lasteaia direktoriga vajalikke muudatusi. Suureks probleemiks siinkohal on see, et ühes lasteaiarühmas ei tohiks olla kahte tugiisikut. See pole küll seadusega keelatud, kuid kui rühmas on liialt palju täiskasvanuid segab see rühma tööd ja ka seal käivaid lapsi, sest lapsed ei tea enam, keda kuulata ja keda mitte. Samas ei tohi ka ühel tugiisikul olla mitut last. Tulenevalt nendest põhjustest näevad Eve ja lasteaia direktorid suurt vaeva, et rühmad nii paigutada, et esmalt lähtutaks tugiisikut vajava lapse vajadustest ning siis ka teiste rühmas viibivate laste vajadustest. Ehk teisisõnu tuleb lähtuda vanasõnast "Hundid söönud ja lambad terved." Lisaks kõigele sellele, on suureks probleemiks rahastus. Tugiisikul peab nüüdsest olema kutsetunnistus, kuid lisarahastust, selle läbimiseks asutusele ei eraldata. Lisaks on toimumas ka suured muutused tugiisiku töötundide arvus ning nende tasustamises.
Sellised olid minu kaks esimest päeva praktikandina Nöörimaa tugikodus. Loodan veel palju uut ja huvitavat teada saada.
Kohtumiseni :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar